Pulmablogi IV

Seekordses õnnitluste rivis ei olnud enam härdaid punaseid nutetud silmi vaid meeleolu oli juba lõbusam .Pulmaraadio oli teepeal oma töö teinud ja inimesed juba kergele peolainele lülitanud. Isamees Meelis Muhu oli ka oma rolli täielikult sisse elanud. Inimesed lõid kokku klaase ja pistsid oma kingitused n.ö. postkasti, kus nad said valida, kas toetavad pruudi shopingut, peigmehe kalavarustust või uusi kumme autole. Noh eks kõik teadsid tegelikult, et raha läheb hoopis pulmareisiks. Võin öelda et võitjaks osutus peigmehe kalavarustus ja kaotajaks jäi pruudi shoping.

Toimus ka mäng „Mis värvi on armastus“ selle tulemusena valmis meile raami sees kaunis pilt, mille joonistasid meile koos kõik külalised. See kunstiteos leidis koha meie praeguses kodus ja leiab koha ka kõikides meie järgnevates kodudes.

Oli aeg asuda sööma. Kaunid neiud rahvalikes riietes hakkasid toitu lauale tootma. Mõnusas reheahjus valmistatud toidud olid klassikalised ja väga maitsvad. Minu söögiisu aga polnud siiski veel endine. Pool kartulit ja pool tükki liha – peale lusikatäis kapsast. Inimesed olid vait ja sõid. Tundus, et nende isul pole viga midagi. Mõnus oli neid vaadata. Kallis kaasa sosistas imetlusega:

„Vaata kallis, need inimesed on siia tulnud meie pärast. Need ongi meie inimesed“ .

Kui esimene suurem nälg oli kustutatud, võttis juhtimise üle isamees. Oli aeg tuttavaks saada. Sujuvale peole aitasid kaasa ka kohakaardid, mis aitas hästi seltskondi miksida. Erinevate seltskondade ristumispunktidesse sai pandud kas kahte seltskonda ühendavad inimesed või lihtsalt jutukad naljamehed. Esimesena siis tegi Meelis mõnusa tutvumismängu, kus pandi proovile ka külaliste teadmised pruutpaari kohta. Toimus pulmaküünla põlema panemine.

Tutvus tehtud – oli aeg pulmaameteid jagada.

Pitsat – peaaegu kõik olid õhtuks kenasti märgistatud,

2 pruudivalvurit - nende nimesid hüüdes kostus üks suur nurin ja vandumine, nagu ma olin arvanud said valvuriteks kõige tõenäolisemad vargad . edasipidi tegid nad oma tööd väga tõhusalt. Nad ei lahkunud minu sabast kunagi. Pealegi oli minu kleit paras pruudilukk. Nii kui hakati kiiremalt kaasa tirima, oli kleit jalgade all kinni… nii ma ühe korra selili lendasingi. Ainus võimalus oli seega minuga koostööd teha ja ka see ei õnnestunud. Valvurid tegid oma tööd kindlameelselt.

Lipuvalvur – Luhtres oli lipule hea oma koht. Näidati ette ka lõbusad püksid, mida lipuvalvur kandma pidi, kui lipp pihta pannakse.

Kratid – kratis kogusid kokku kõik mis ripakil. Keskööl toimus kogutud kauba lunastamine.

Röökur – röökis igakord kui midagi varastati või miskit toimus

Toostimeister – tõstis tooste.

Sulesepp – kirjutas luuletuse pruutpaarile

Meditsiinitöötajad – doktor ja medõde kiljatasid rõõmust kui said kätte oma arstipauna. Tequila, sool, sidrun, kuuldetoru ja digikraadiklaas. Mõõtsid kes on kuumi ja kes on coolim ja ravisid vastavate rohtudega kõiki külalisi. Oma tööd tegid nad äärmise hoolega. Parim hetk oli kui nad minu ämma ravisid. See käis nii kiirelt.

Peale ametite jagamist toimus pulmaloterii, kus eesti vanasõnad jagati pooleks ja igaüks pidi rahva seest otsima oma vanasõnale teist poolt. See andis rahval võimaluse ennast liigutada ja veelkord seguneda.

Oli aeg tantsima asuda. Muusika tuli avavalsiks meil plaadipealt. http://nz.youtube.com/watch?v=HkGS263lGsQ

Tantsukursusel me ei käinud aga valss tuleb meil välja küll. Oli väga mõnus tantsu keerutada. Järjest sügavam rahu puges hinge.

Ja kui valsilugu läbi läks lahti tants ja trall. Sleepwalkers oli just see, mida me vajasime. Mõnus rockroll läbi õhtu. Neli meest. Päris trummid, soolokitarr. Kõik lood olid vähemalt meile teada ja tuntud. Sai ikka kõvasti rokitud. See oli ansambel, mis oli meie nägu.

Vahepeal tahtis peigmees oma ema tantsule paluda ja minul avanes võimalus vana hea sõber tantsima võtta. Sõber oli ka ühtlasi lipuvalvur ja järsku pistis röökur kisama… efektselt oli vardast läinud pulmalipp. Ja lipuvalvur saigi edaspidi kanda kauneid lillelisi pitsiga pükse. Ja tema oma püksid tõmmati lipu asemel vardasse.

Peale esimest bändivooru toimus taaskord mänguvoor. Seekord pandi proovile pruutpaar. Väike küsimuste voor, et välja selgitada, kui hästi noorpaar teineteist tunneb. Järgnes pulmabingo, kus osalejad püüdsid kuute auhinda, mille sisu ja vormi nad ei teadnud. Iga auhinna juurde oli kirjutatud lõbus luuletus, mille nad ette lugesid. Auhinnad olid:

1. Peigmehe Ämma marineeritud angerjad

2. Pruudi ämma kaunis käsitöö

3. Peigmehe äia jahitud põdra vorst

4. Peigmehe vanaema marineeritud kurgid

5. Pruudi ja peigmehe lõõgastuspakett: pruudi lemmik muusika, peigmehe lemmikraamat ja pudel head veini.

6. Pannkoogi õhtu pruutpaariga – joogid võitjalt pannkoogid pruutpaarilt

7. Pulmaviin

Aeg oli krattidel oma pantide eest luna küsida. Luna tuli muidugi pruutpaarile. Ma olin selle osa täiesti unustanud ja see oli vägagi ettevalmistamata. Aga mul oli õnne, et mõistus töötas jälle ja kahepeale saime piuga ilusti ka selles välja tulla. Kratid olid kogunud 4 erinevat varandust. Ja nende lunastamiseks toimusid järgmised tegevused:

1. Hommikune äratus

2. Mees pidi hoolitsema, et tema naine saaks õhtu läbi tantsida alati kui ta soovib

3. Neiu pidi hoolitsema et kõik tema sugulased saaksid jõuludeajal postkaardi

4. Vot just siin sai mõte otsa… aga selgus et polegi vaja mõelda… härrasmees teatas , et temal on endal ettepanek. Tema tahab tõsta toosti…

See oli tegelikult üks armsamaid hetki, terve peo jooksul. Tõsteti toost kõikide emade auks, nii et mehed tõusid püsti ja kõik naised istusid. Väga pühalik hetk oli.

Toimus taaskord bändivoor, et edasi minna veidi pidulikuma osaga.

Pulmablogi III

Esimene tunne oli et seda rahvast on ju nii palju. Kellelegi otsa vaadata ei saanud. Muidu oleks silmad vett täis olnud. See oli ka ainuke vesisem hetk minu laulatuse jooksul. Tseremoonia oli kaunis. Kõike oli parasjagu. Armsad solistid esitasid meile lauluõpetaja poolt valitud lugusid ja ka meie enda poolt valitud kirikulaule. Mäletan kõike. Kogu oma naabrimehest kirikuõpetaja kõnet, tema mõnusat ja muhedat olekut, vaatasin külalisi ja rahustasin kallist kaasat, kes muretses pidevalt kas ja kuidas ma kleidiga astuda saan. Kõik sujus ideaalselt. Kõige südamlikum oli sõrmuste vahetamine ja seal juures vande andmine. Vanne ise oli väga lihtne ja ilus:

„Taavi, võta see sõrmus ja kanna seda minu armastuse ja truuduse märgina“

Just see, miks me siia olime tulnud. Olime koos elanud juba 7 aastat. Meil on 3 aastane poeg. Oleme koos olnud nii heas kui halvas , nii õnnes kui õnnetuses, aga puudu oli veel see sümbol ja see märk. Ühine nimi.

Tseremoonia lõppedes kogusime lilli ja õnnitlusi, kallisid ja komplimente. Tegime pilti. Hinges oli nüüd rahu ja … liblikad enam sedasi ei piinanud. Ka väsimus oli kadunud.

Kõikidele autodele jagati pulmalindid. Üks valge ja üks peenike punane. Et hoida ikka läbivat teemat – valge kerge punasega.

Istusime oma autosse ja hakkas pulmasõit pihta. Esimene teeotsa vasakule ja põmm…. Nöör oli ette tõmmatud. Ei saanudki kaugemale. Naabripoisid olid meid kinni pidanud. Nad olid väga armsad. Pisut ujedad, aga püüdlikud. Peigmees lõhkus paku, kahepeale mähkisime nuku, pruut lõi vardal sukasilmad. Kinnipidajad said omale spetsiaalsete siltidega pulmaviina, mille oli joonistanud tuttav kunstnik.

Sõitsime edasi… pööre vasakule – pööre paremale, pööre vasakule ja põmm… nöör eest. Sõbranna ema mängis akordionit, tuttav muusik kitarril. Rahvariides neiud kutsusid meid autost välja. Muusika ja laulu saatel tuli jälle ülesandeid täita. Sidusime lipsusõlme, disainisime üksteisele kääridega pesu. Pruut viskas sangpommi, mis nägi välja nagu 50 kg. Aga kaalus vast tegeliku 100g. Peigmees sõprade abiga pidi hiigelsuure kirvega raiuma imepisikest puutoigast. Peaaegu vist kõik mõtlesin ma … keerasin ennast ringi ja minu seljataga oli…. LEHM… päris ehtne Mustik. Ulatati veel mulle kindad et hakka nüüd lüpsma … Mina ?.... selle kleidiga :D ? aga siis juba hüüdis ämm eemalt „AITA TULE SIIA!“ selgus et ämm oli kogu trallist eelnevalt teadlik ja onunaisega kokkulepped sõlminud. Onunaine tuli tegi töö ära - väike valss ja laul ja sõit võis edasi minna. Auto taha seoti veel kilukarbid, et koliseks ikka nii nagu päris. Kinnipidajatele jagati taas spetsiaalviina ja ämma oli kokku pannud ka väikese suupiste korvikese – silmud, angerjad jms.

Kui olime jõudnud Kasari sillani toimus plaaniline peatus. Minu vana nimi oli vaja ära saata. Ämm oli mereäärest korjanud viis kivi. Täpselt nii palju kui on tähti minu eelmises perekonnanimes. Isamees kutsus kokku kõik Tädid ja onud ja veel kaks onulast, kes kõik sünnipäraselt kannavad minu eelmist nime. Ja kõik koos viskasid nad nimetähed vetesügavusse. Sellel hetkel hakkas isegi kahju.

Nii kaua kui meie fotograafiga sillal veel paar ilupilti tegime jagati külalistele meie pulmaraadio plaadid. Need olid siis meie lemmiklood ja vahele meie kommentaarid. Selline Ave ja Taavi pulmaraadio saade. See aitas järgnevat 60 km. Pulmarongi lõbustada ja kõik said ühes rütmis Märjamaa poole liikuda. Olles juba peaaegu Luhtre talu juures… Põmm… nöör ees… Teepeal olid jänes, karu ja rebane. Palusid omale möödapääsu luba lunastada. Taaskord akordioni muusika ja laulu saatel saagisime kahemehe saega puud, õmblesime rebasele kinnastega kanapüügi koti, panime kokku hakklihamasina, riietasime karupoja. Ka nemad said suupisteid ja viina ja möödapääsuluba oli lunastatud. Pööre vasakule ja kõht juba ütles, et varsti saab süüa… talu paistis… ja põmm… nöör ees.

Peigmees raius pakku, pruut mähkis titte. Saime talult kingiks õnnetoova hobuseraua.

Toimus parkimine ja šampuselauaga võis alustada pidu.

Pulmablogi II

Hommik oli raske. Liblikad lendasid ikka veel kõhus ja uni oli tappev. Söögiisu – puudus täielikult. Võtsin vastu targa otsuse kohvist loobuda ja jõin hoopis tassitäie palderjani teed. Oleks tegelikult pidanud sellest alustama juba eelneval õhtul. See tõi kaasa pisut liblikate vähenemise ja veel suurema une. Ja siis asjad kotti ja juuksurisse. Võtsin oma lilleneiud sinna kaasa. Minu otsus nimelt oli , et lilleneiudeks saavad minu kaks head sõbrantsi. See oleks nagu kerge miks ameerikalikust pruutneitsite teemast ja traditsioonilisest eesti lilleneiust. Kuigi jah vanades Eesti rahvakommetes oli ka pruutneitsid täitsa olemas.

Igaljuhul nemad olid mulle toeks ja abiks juuksuris. Üritasid mulle ka midagi sisse sööta. Pool banaani ja 1 kurgisaia amps oli maksimum. Lõpuks riskisin ka kohvi juua. See äratas pisut üles. Samuti aitas ka külm vesi. Unistasin kuidas saan pulmaautos pisut silma looja lasta. Siis aga teatas Mariann – minu juuksur – et selle unistuse võin ma unustada, sest ma ei saa pead toetada vastu seljatuge. Kõige raskem oli meigi tegemine. Koguaeg pidi silmad kinni panema. Ja kui silmad olid kinni, siis oli uni ka jälle tagasi.

Aga Hairhousi inimesed olid toredad. Kogu minu seltskond tundis ennast seal taaskord vabalt. Kuna laupäeval on salong kinni, siis lõbustasid nad ennast seal juuskurimängudega tehes üksteisele soenguid ja kuulasid kõrvad kikkis ka proffide soovitusi. Mingil hetkel tajusin aga et peigmees juba helistab närviliselt iga kümne minuti tagant. Selgus tõsiasi, et taaskord oleme ajas üle läinud. Andsin talle järjest ülesandeid, mida ta veel muretsema peab ja kuhu minema peab. Lõpuks kleit selga ja valmis ma olin. Neiud pingutasid korsetipaelad, juuksur lasi viimased lakikuhjad, jumestaja puuderdas õlad.

Saabus peigmees, kes nägi välja väga shikk ja õnnelik. Kimp oli lihtsalt super. Florist oli tabanud iga minu mõtte. Ei olnud väga klassikaline, aga väga esilekerkiv ka mitte. Lilleait oli suutnud 10 minutiga tabada kogu minu iseloomu. Läksime välja. Seal ootas minu tädimees koos minu onu autoga. Nimelt pulmaauto oli piisvalt vana,et võtta ette Lihula-Tallinn – Lihula reisi. Niisiis oli mul 2 pulmaautot. Üks moodne mersu ja teine vana packard. Mersus tagaistme hõivasin oma laia kleidiga mina. Suutsin isegi otsaesise toetada käele ja pisut silma kinni panna, aga uni hakkas kaduma. Hea huumori ja koleda eesti tümpsu saatel sõitsin Lihula poole. Tümpsuplaati ei osanud keegi kuidagi vahetada :P . Peigmees kirjutas teepeal veel mõned raadio plaadid J.

Olime peaaegu graafikus. Oleksime jõudnud täpselt kaheks pildistama kui aga ei oleks tekkinud mul tungiv vajadus WC-sse minna. Hakkasin mõtlema, et kuhu minna. Koju ei saanud minna – hoovoli autosid täis. Paljud külalised olid otsustanud varem kohale minna, et Lihulas ennast riidesse panna. Kultuurimajja?!!… kinni!!!… siis meenus… vanaema… sõitsime minu vanaema juurde. Sain oma suure kleidiga edukalt WC-s käidud. Ei olnud see üldse nii raske. Vahetasin vanaemaga 2 sõna juttu ja läksin fotograafi otsima. Kõigepealt teatas ta, et ta on kirikus. Läksin sinna. Oh… kõik oli imeilus. Uksel kohtasin oma kunagist muusikaõpetajat. Ta on minu elus väga olulist rolli mänginud ja minu õnneks võttis ta vastu minu ema pakkumise, korraldada minu laulatuseks muusika. Korjasin kokku esimesed komplimendid ja rahustasin teda, et küll ta hakkama saab. Kuulsin et fotograaf oli hoopis parki suundunud.

Pargis kohtsingi Urmasega. Hakkasin taipama, et sellel päeval on minu ümber suures koguses võrratuid inimesi. Kõik teevad oma tööd hingega. Fotosessioonile pargis lisandusid ka lilleneiud ja minu imeilus poeg. Lõpuks tuli kohale ka minu teine pulmaauto. Sõbranna õde oli selle kaunistanud valgete liblikatega ja sisse oli suurele rabarberilehele pandud mõnusad kodused kirsid. See andis taas tunde, et inimene on teinud pisut teise tundega seda tööd, kui lihtsalt tööpärast.

Fotosessioon jätkus autoga mõisa ees ja pärast veel linnusevaremetes. Mida edasi seda tuimemaks muutus minu pilk. Mõtted liikusid ainult laulatuse suunas ja kell oli jälle armutu. Saatsime lõpuks fotograafi kirikusse ja läksime ise kiirelt surnuaiast läbi. Panime minu vanaisade ja vanaema hauale küünlad.

Kiirelt küünlad põlema ja kiriku poole. Kõik käis kiirelt. Eemalt lehvitad veel isamees, kes andis oma naeratusega märku, et kõik on kontrolli all. Kirikuõpetajaga vahetasime kaks sõna juttu ja hakkasimegi altari poole liikuma.

Pulmapäev I osa

Võibolla peaks selle imelise päeva kirjeldust alustama hoopis ettevalmistustest, mis toimusid paar päeva enne pulmi. Väga kiireks läks juba paar päeva enne pulmi. Kuna olin nendele päevadele planeerinud ka nii mõnedki iluprotseduurid, siis just see oli minu ainsaks puhkuseks. Neljapäeval oli vaja ära pakkida kõik asjad, et reede hommikul esimese asjana Märjamaa poole sõita. Suurim peavalu tekitaja oli pulmaraadio. Millega täpsemalt tegu selgub hiljem, aga selle ettevalmistusega olime niigi hiljaks jäänud ja asjade pakkimine võttis nii palju aega, et toimus veel neljapäevalgi pikk arutelu, kas mitte üldse loobuda sellest mõttest. Kallis tulevane kaasa aitas siis mul hoopis pakkida ja kui mina magama läksin, tegi vaikselt siiski ka raadiot edasi. Hommikul, aga teatas, et pool raadiost siiski mingil põhjusel ei salvestunud ja et tuleb täna õhtul edasi teha, kui Märjamaalt tagasi oleme. Aga tema ei teadnud seda mida teadsin mina.

Peigmehe sõpradel oli plaanis reedel õhtul ta paintballi mängima viia. Peigmees oli ammu veendunud et mingit poissmeesteõhtut ei tule. Aga minu ülesandeks oli olla sõbranna juures „kleidiproovis“ kell 16.30, kus siis sõbrad lähevad peigmehe „õlle järgi“ ja nii ta „ära varastataksegi“. Reede hommik algas siis minul küünetehnikuga, veel viimased asjad kokku ja Märjamaa poole. Aeg ei olnud armuline. Kell muudkui tiksus. Olime graafikust paari tunniga maas. Märjamaal vahetasime autod, et sõber saaks minu isa autoga järgmine päev Tallinnast Märjamaale tordi tuua. Nii, et logistika nägi ette , et oma auto ja poja anname Märjamaal minu isale ja vastu saame tema auto, millega on sõbral mugavam laupäeval torti transportida. Õnneks läks Märjamaal kiiresti. Olin ka kaasa võtnud sülearvuti, mis aitas mul autos selgeks õppida kogu raadiotegemise oskused – vabandus oli hea – milleks aega raisata. Tallinnasse jõudsime kui kell oli juba neli läbi. Ainus mõte oli peas, et nüüd ruttu tuppa, kõik asjad kaasa, mis veel tegemata ja sõbranna juurde ….

Jõudsime kodu juurde ja …. „Kus on võtmed?“ No muidugi – minu võtmed jäid tuppa käekotti ja mehevõtmed jäid autosse, mis Märjamaal isa kätte läks. Kurat…

Kuna toas oli ka minu rahakott, siis kutsusime lukuabi. Pool tunnikest ja olimegi toas. Sõbranna juurde jõudmisega olime muidugi hiljaks jäänud… aga selle aja peale olid mehe sõbrad meie kodujuurde jõudnud ja lükkasid härra pidulikult autosse… ta veel hüüdis aknast mulle kuidas lõplike faile salvestada tuleb ja läinud ta oligi…

Mina siiski pakkisin tegemata asjad kohvrisse ja läksime sõbranna juurde, kus usin meeskond oli abiks laululehtede lõikamisel, pulmakava sidumisel, kohvrimeisterdamisel ja mina siis tegelesin ikka selle neetud raadioga. Kell lähenes juba südaööle ja ma ei olnud suutnud veel ühtegi korralikku plaati kirjutada. Siis saabusid noormehed dušši alla ja sain peigmehel sabast kinni, kes andis raadiole viimase lihvi ja läks edasi väiksele õllele.

Kell oli pool kaks kui lõpetasin ettevalmistused. Hinge tekkis rahu… huh… kõik on valmis. Silmad vajusid tinaraskelt kinni… kui nüüd peigmees ka elusalt koju tuleks. …. Magasin pool tunnikest sügavat und kui kuulsin kuidas uksest astus sisse minu tulevane. Nii korras – ka tea on kodus… homne päev võib tulla…. Kurat….

Saabus totaalne pingelangus ja samaaegselt totaalne pingetõus. Kõik hakkas sees keerama. Õhku enam ei olnud. Minu tugevad närvid ütlesid üles. Just nüüd kui mul neid kõige rohkem vaja oli J. Ei tea tegelikult tänaseni millest see tingitud oli. Kas pigem pinge langusest, või pigem pinge tõusust… Vähkresin voodis kuni kella kuueni. Iga tunni aja tagant oli kindel äratus. Silmad lahti – wc-sse - klaas vett ja magama tagasi… vahepeal turgutasin ennast homöopaatiliste terakestega, mis aitasid kaasa pisukesele rahunemisele ja kinkis hommikuks hea une ja siis kui vaatasin mõnusat unenägu tirises telefon… aeg oli ärgata.

Detailid

Valmimas on veel viimased pisiasjad... siin on näiteks nimekaardid:

Juba sügisel ma teadsin, et selle riski ma võtan, et kleidi omale Hiinast tellin. Pidevalt vaatasin erinevaid kleiti. tekkis lemmik - järgmine nädal juba uus. Olin juba lootuse kaotanud et minu püsimatu hing ei jäägi ühegi kleidiga lõpuni rahule.

Ja siis järsu jäi see mulle silma – kus ta varem oli olnud? Teadsin täpselt. See ongi see. Käisin veel ka sõbrannadega kleidipäeval . Lasin Koduhaldjal korraldada omale armsa kleidiproovimise. Üle ühe salongi mul vaja ei läinud. Pulmakorraldaja leppis eelnevalt kleidiproovimiseks aja kokku. Proovisin 5 erinevat mudelit. Kõik kinnitas mulle, et olen teinud õige valiku. Pealegi sain aru, et juhul kui peaks juhtuma kõige hullem, siis kleidita ma ei jää – saan ka Anna-Bellast omale kleidi.
Käisin sõbrantsidega kinos ja peale seda sõbranna poole, kes mind mõõtis. Siinkohal minu soovitus – pange hästi tähele mida te täpselt mõõtma peate, kas kingad jalas või jalast ära jms..
Numbrid paberil kirjutasin Landyle kirja. Andis mulle variandi n.ö. e-bay väliselt kleit osta soodus hinnaga. Kui juba riskida, siis mis seal ikka… tellisin kleidi ära ja jäin ootele.
Kui oli 31 päeva möödas sain teate et kleit pandi just teele. Arvestasin veel 7 päevaga. Läks aga hoopis 2. Ühel õhtul , töölt tulles, helistati ja teatati, et mulle on pakk Hiinast. Arvasin , et see on alusseelik. Olin ka selle e-bay-st tellinud. Pakk käes olin just teel sõbranna juurde ja avasin pakki… oh seda imestust kui tükike punast kangast paistma hakkas. Sain aru et see oligi see MINU KLEIT…
Sõbranna juures proovisime kohe selga. Kõik oli ideaalne. Õmblused, tikandid, värv, kangas…. Südames oli rahu… nii ju pidigi minema… minust saab ilus pruut!