Hommik oli raske. Liblikad lendasid ikka veel kõhus ja uni oli tappev. Söögiisu – puudus täielikult. Võtsin vastu targa otsuse kohvist loobuda ja jõin hoopis tassitäie palderjani teed. Oleks tegelikult pidanud sellest alustama juba eelneval õhtul. See tõi kaasa pisut liblikate vähenemise ja veel suurema une. Ja siis asjad kotti ja juuksurisse. Võtsin oma lilleneiud sinna kaasa. Minu otsus nimelt oli , et lilleneiudeks saavad minu kaks head sõbrantsi. See oleks nagu kerge miks ameerikalikust pruutneitsite teemast ja traditsioonilisest eesti lilleneiust. Kuigi jah vanades Eesti rahvakommetes oli ka pruutneitsid täitsa olemas.
Igaljuhul nemad olid mulle toeks ja abiks juuksuris. Üritasid mulle ka midagi sisse sööta. Pool banaani ja 1 kurgisaia amps oli maksimum. Lõpuks riskisin ka kohvi juua. See äratas pisut üles. Samuti aitas ka külm vesi. Unistasin kuidas saan pulmaautos pisut silma looja lasta. Siis aga teatas Mariann – minu juuksur – et selle unistuse võin ma unustada, sest ma ei saa pead toetada vastu seljatuge. Kõige raskem oli meigi tegemine. Koguaeg pidi silmad kinni panema. Ja kui silmad olid kinni, siis oli uni ka jälle tagasi.
Aga Hairhousi inimesed olid toredad. Kogu minu seltskond tundis ennast seal taaskord vabalt. Kuna laupäeval on salong kinni, siis lõbustasid nad ennast seal juuskurimängudega tehes üksteisele soenguid ja kuulasid kõrvad kikkis ka proffide soovitusi. Mingil hetkel tajusin aga et peigmees juba helistab närviliselt iga kümne minuti tagant. Selgus tõsiasi, et taaskord oleme ajas üle läinud. Andsin talle järjest ülesandeid, mida ta veel muretsema peab ja kuhu minema peab. Lõpuks kleit selga ja valmis ma olin. Neiud pingutasid korsetipaelad, juuksur lasi viimased lakikuhjad, jumestaja puuderdas õlad.
Saabus peigmees, kes nägi välja väga shikk ja õnnelik. Kimp oli lihtsalt super. Florist oli tabanud iga minu mõtte. Ei olnud väga klassikaline, aga väga esilekerkiv ka mitte. Lilleait oli suutnud 10 minutiga tabada kogu minu iseloomu. Läksime välja. Seal ootas minu tädimees koos minu onu autoga. Nimelt pulmaauto oli piisvalt vana,et võtta ette Lihula-Tallinn – Lihula reisi. Niisiis oli mul 2 pulmaautot. Üks moodne mersu ja teine vana packard. Mersus tagaistme hõivasin oma laia kleidiga mina. Suutsin isegi otsaesise toetada käele ja pisut silma kinni panna, aga uni hakkas kaduma. Hea huumori ja koleda eesti tümpsu saatel sõitsin Lihula poole. Tümpsuplaati ei osanud keegi kuidagi vahetada :P . Peigmees kirjutas teepeal veel mõned raadio plaadid J.
Olime peaaegu graafikus. Oleksime jõudnud täpselt kaheks pildistama kui aga ei oleks tekkinud mul tungiv vajadus WC-sse minna. Hakkasin mõtlema, et kuhu minna. Koju ei saanud minna – hoovoli autosid täis. Paljud külalised olid otsustanud varem kohale minna, et Lihulas ennast riidesse panna. Kultuurimajja?!!… kinni!!!… siis meenus… vanaema… sõitsime minu vanaema juurde. Sain oma suure kleidiga edukalt WC-s käidud. Ei olnud see üldse nii raske. Vahetasin vanaemaga 2 sõna juttu ja läksin fotograafi otsima. Kõigepealt teatas ta, et ta on kirikus. Läksin sinna. Oh… kõik oli imeilus. Uksel kohtasin oma kunagist muusikaõpetajat. Ta on minu elus väga olulist rolli mänginud ja minu õnneks võttis ta vastu minu ema pakkumise, korraldada minu laulatuseks muusika. Korjasin kokku esimesed komplimendid ja rahustasin teda, et küll ta hakkama saab. Kuulsin et fotograaf oli hoopis parki suundunud.
Pargis kohtsingi Urmasega. Hakkasin taipama, et sellel päeval on minu ümber suures koguses võrratuid inimesi. Kõik teevad oma tööd hingega. Fotosessioonile pargis lisandusid ka lilleneiud ja minu imeilus poeg. Lõpuks tuli kohale ka minu teine pulmaauto. Sõbranna õde oli selle kaunistanud valgete liblikatega ja sisse oli suurele rabarberilehele pandud mõnusad kodused kirsid. See andis taas tunde, et inimene on teinud pisut teise tundega seda tööd, kui lihtsalt tööpärast.
Fotosessioon jätkus autoga mõisa ees ja pärast veel linnusevaremetes. Mida edasi seda tuimemaks muutus minu pilk. Mõtted liikusid ainult laulatuse suunas ja kell oli jälle armutu. Saatsime lõpuks fotograafi kirikusse ja läksime ise kiirelt surnuaiast läbi. Panime minu vanaisade ja vanaema hauale küünlad.
Kiirelt küünlad põlema ja kiriku poole. Kõik käis kiirelt. Eemalt lehvitad veel isamees, kes andis oma naeratusega märku, et kõik on kontrolli all. Kirikuõpetajaga vahetasime kaks sõna juttu ja hakkasimegi altari poole liikuma.
No comments:
Post a Comment