Võibolla peaks selle imelise päeva kirjeldust alustama hoopis ettevalmistustest, mis toimusid paar päeva enne pulmi. Väga kiireks läks juba paar päeva enne pulmi. Kuna olin nendele päevadele planeerinud ka nii mõnedki iluprotseduurid, siis just see oli minu ainsaks puhkuseks. Neljapäeval oli vaja ära pakkida kõik asjad, et reede hommikul esimese asjana Märjamaa poole sõita. Suurim peavalu tekitaja oli pulmaraadio. Millega täpsemalt tegu selgub hiljem, aga selle ettevalmistusega olime niigi hiljaks jäänud ja asjade pakkimine võttis nii palju aega, et toimus veel neljapäevalgi pikk arutelu, kas mitte üldse loobuda sellest mõttest. Kallis tulevane kaasa aitas siis mul hoopis pakkida ja kui mina magama läksin, tegi vaikselt siiski ka raadiot edasi. Hommikul, aga teatas, et pool raadiost siiski mingil põhjusel ei salvestunud ja et tuleb täna õhtul edasi teha, kui Märjamaalt tagasi oleme. Aga tema ei teadnud seda mida teadsin mina.
Peigmehe sõpradel oli plaanis reedel õhtul ta paintballi mängima viia. Peigmees oli ammu veendunud et mingit poissmeesteõhtut ei tule. Aga minu ülesandeks oli olla sõbranna juures „kleidiproovis“ kell 16.30, kus siis sõbrad lähevad peigmehe „õlle järgi“ ja nii ta „ära varastataksegi“. Reede hommik algas siis minul küünetehnikuga, veel viimased asjad kokku ja Märjamaa poole. Aeg ei olnud armuline. Kell muudkui tiksus. Olime graafikust paari tunniga maas. Märjamaal vahetasime autod, et sõber saaks minu isa autoga järgmine päev Tallinnast Märjamaale tordi tuua. Nii, et logistika nägi ette , et oma auto ja poja anname Märjamaal minu isale ja vastu saame tema auto, millega on sõbral mugavam laupäeval torti transportida. Õnneks läks Märjamaal kiiresti. Olin ka kaasa võtnud sülearvuti, mis aitas mul autos selgeks õppida kogu raadiotegemise oskused – vabandus oli hea – milleks aega raisata. Tallinnasse jõudsime kui kell oli juba neli läbi. Ainus mõte oli peas, et nüüd ruttu tuppa, kõik asjad kaasa, mis veel tegemata ja sõbranna juurde ….
Jõudsime kodu juurde ja …. „Kus on võtmed?“ No muidugi – minu võtmed jäid tuppa käekotti ja mehevõtmed jäid autosse, mis Märjamaal isa kätte läks. Kurat…
Kuna toas oli ka minu rahakott, siis kutsusime lukuabi. Pool tunnikest ja olimegi toas. Sõbranna juurde jõudmisega olime muidugi hiljaks jäänud… aga selle aja peale olid mehe sõbrad meie kodujuurde jõudnud ja lükkasid härra pidulikult autosse… ta veel hüüdis aknast mulle kuidas lõplike faile salvestada tuleb ja läinud ta oligi…
Mina siiski pakkisin tegemata asjad kohvrisse ja läksime sõbranna juurde, kus usin meeskond oli abiks laululehtede lõikamisel, pulmakava sidumisel, kohvrimeisterdamisel ja mina siis tegelesin ikka selle neetud raadioga. Kell lähenes juba südaööle ja ma ei olnud suutnud veel ühtegi korralikku plaati kirjutada. Siis saabusid noormehed dušši alla ja sain peigmehel sabast kinni, kes andis raadiole viimase lihvi ja läks edasi väiksele õllele.
Kell oli pool kaks kui lõpetasin ettevalmistused. Hinge tekkis rahu… huh… kõik on valmis. Silmad vajusid tinaraskelt kinni… kui nüüd peigmees ka elusalt koju tuleks. …. Magasin pool tunnikest sügavat und kui kuulsin kuidas uksest astus sisse minu tulevane. Nii korras – ka tea on kodus… homne päev võib tulla…. Kurat….
Saabus totaalne pingelangus ja samaaegselt totaalne pingetõus. Kõik hakkas sees keerama. Õhku enam ei olnud. Minu tugevad närvid ütlesid üles. Just nüüd kui mul neid kõige rohkem vaja oli J. Ei tea tegelikult tänaseni millest see tingitud oli. Kas pigem pinge langusest, või pigem pinge tõusust… Vähkresin voodis kuni kella kuueni. Iga tunni aja tagant oli kindel äratus. Silmad lahti – wc-sse - klaas vett ja magama tagasi… vahepeal turgutasin ennast homöopaatiliste terakestega, mis aitasid kaasa pisukesele rahunemisele ja kinkis hommikuks hea une ja siis kui vaatasin mõnusat unenägu tirises telefon… aeg oli ärgata.
No comments:
Post a Comment