Esimene tunne oli et seda rahvast on ju nii palju. Kellelegi otsa vaadata ei saanud. Muidu oleks silmad vett täis olnud. See oli ka ainuke vesisem hetk minu laulatuse jooksul. Tseremoonia oli kaunis. Kõike oli parasjagu. Armsad solistid esitasid meile lauluõpetaja poolt valitud lugusid ja ka meie enda poolt valitud kirikulaule. Mäletan kõike. Kogu oma naabrimehest kirikuõpetaja kõnet, tema mõnusat ja muhedat olekut, vaatasin külalisi ja rahustasin kallist kaasat, kes muretses pidevalt kas ja kuidas ma kleidiga astuda saan. Kõik sujus ideaalselt. Kõige südamlikum oli sõrmuste vahetamine ja seal juures vande andmine. Vanne ise oli väga lihtne ja ilus:
„Taavi, võta see sõrmus ja kanna seda minu armastuse ja truuduse märgina“
Just see, miks me siia olime tulnud. Olime koos elanud juba 7 aastat. Meil on 3 aastane poeg. Oleme koos olnud nii heas kui halvas , nii õnnes kui õnnetuses, aga puudu oli veel see sümbol ja see märk. Ühine nimi.
Tseremoonia lõppedes kogusime lilli ja õnnitlusi, kallisid ja komplimente. Tegime pilti. Hinges oli nüüd rahu ja … liblikad enam sedasi ei piinanud. Ka väsimus oli kadunud.
Kõikidele autodele jagati pulmalindid. Üks valge ja üks peenike punane. Et hoida ikka läbivat teemat – valge kerge punasega.
Istusime oma autosse ja hakkas pulmasõit pihta. Esimene teeotsa vasakule ja põmm…. Nöör oli ette tõmmatud. Ei saanudki kaugemale. Naabripoisid olid meid kinni pidanud. Nad olid väga armsad. Pisut ujedad, aga püüdlikud. Peigmees lõhkus paku, kahepeale mähkisime nuku, pruut lõi vardal sukasilmad. Kinnipidajad said omale spetsiaalsete siltidega pulmaviina, mille oli joonistanud tuttav kunstnik.
Sõitsime edasi… pööre vasakule – pööre paremale, pööre vasakule ja põmm… nöör eest. Sõbranna ema mängis akordionit, tuttav muusik kitarril. Rahvariides neiud kutsusid meid autost välja. Muusika ja laulu saatel tuli jälle ülesandeid täita. Sidusime lipsusõlme, disainisime üksteisele kääridega pesu. Pruut viskas sangpommi, mis nägi välja nagu 50 kg. Aga kaalus vast tegeliku 100g. Peigmees sõprade abiga pidi hiigelsuure kirvega raiuma imepisikest puutoigast. Peaaegu vist kõik mõtlesin ma … keerasin ennast ringi ja minu seljataga oli…. LEHM… päris ehtne Mustik. Ulatati veel mulle kindad et hakka nüüd lüpsma … Mina ?.... selle kleidiga :D ? aga siis juba hüüdis ämm eemalt „AITA TULE SIIA!“ selgus et ämm oli kogu trallist eelnevalt teadlik ja onunaisega kokkulepped sõlminud. Onunaine tuli tegi töö ära - väike valss ja laul ja sõit võis edasi minna. Auto taha seoti veel kilukarbid, et koliseks ikka nii nagu päris. Kinnipidajatele jagati taas spetsiaalviina ja ämma oli kokku pannud ka väikese suupiste korvikese – silmud, angerjad jms.
Kui olime jõudnud Kasari sillani toimus plaaniline peatus. Minu vana nimi oli vaja ära saata. Ämm oli mereäärest korjanud viis kivi. Täpselt nii palju kui on tähti minu eelmises perekonnanimes. Isamees kutsus kokku kõik Tädid ja onud ja veel kaks onulast, kes kõik sünnipäraselt kannavad minu eelmist nime. Ja kõik koos viskasid nad nimetähed vetesügavusse. Sellel hetkel hakkas isegi kahju.
Nii kaua kui meie fotograafiga sillal veel paar ilupilti tegime jagati külalistele meie pulmaraadio plaadid. Need olid siis meie lemmiklood ja vahele meie kommentaarid. Selline Ave ja Taavi pulmaraadio saade. See aitas järgnevat 60 km. Pulmarongi lõbustada ja kõik said ühes rütmis Märjamaa poole liikuda. Olles juba peaaegu Luhtre talu juures… Põmm… nöör ees… Teepeal olid jänes, karu ja rebane. Palusid omale möödapääsu luba lunastada. Taaskord akordioni muusika ja laulu saatel saagisime kahemehe saega puud, õmblesime rebasele kinnastega kanapüügi koti, panime kokku hakklihamasina, riietasime karupoja. Ka nemad said suupisteid ja viina ja möödapääsuluba oli lunastatud. Pööre vasakule ja kõht juba ütles, et varsti saab süüa… talu paistis… ja põmm… nöör ees.
Peigmees raius pakku, pruut mähkis titte. Saime talult kingiks õnnetoova hobuseraua.
Toimus parkimine ja šampuselauaga võis alustada pidu.
No comments:
Post a Comment