pulmablogi V

Kuskil esimese ja teise bändivooru vahel jagati välja ka pulmalehed. Need olid sellised ebatraditsioonilised. Kujundasime selle teatrikava stiilis. Tükiks oli Kosjasõit. Teatriinimestest sõbrad aitasid seda stiilipuhtalt vormistada.

Sisuks oli:

Osatäitjate ja tehnilise personali kirjeldus - siin sai ära märkida kõiki toredaid abimehi nagu fotograaf, bänd, isamees, videomees jms.. abiks ehk ka tulevastele pruutpaaridele. Peaosatäitjad (vanemad, pruutpaar jms) illustreerisime vaimukate karikatuuridega.

Pruudi versioon tutvumisloost ja peigmehe versioon tutvumisloost - need tulid pisut erinevad :P

laulud laulmiseks II vaatuse ajal - siia valisime välja umbes 5 mõnusat vana laulu koos kommentaaridega, miks just see lugu.

Seal oli ka minu vanaema kirja pandud lugu, mida tema kunagi minu vanaisaga koos oma pulmas esitas. Vanaisa mängis pilli ja vanaema laulis. Terve pikk popurrii. Need sõnad kohendas vanaema meile sobivaks ja läks pulmalehte kirja.

Ja tagakaanel olid sõprade kommentaarid meie kui pruutpaari kohta. See oli huvitav üllatus, mille minu abilised olid meile korraldanud ja kokku kogunud.

Enne vanemate tänamist läks korraga jälle kiireks. Olin unustanud, et mul ei õnnestunud päeval organiseerida kuidagi karikakraid. Meie soov nimelt oli et pruudipärja maha mängimiseks kasutame põllulilledest pärga. Lillepoest seda tellida ei olnud mõtet – ei oleks õhtuni vastu pidanud. Mingil hetkel leidsime et kõige armsam ja sümboolsem oleks kui pruut ise punuks uuele pruudile pärja. Selleks aga oli vaja lilli ja kogu virrvarri jooksul olin ma selle unustanud. Ülesande jagasin kahele nooremale sugulasele, kes tulisvalu jooksid heinamaapoole. Ja umbes kümne minuti pärast saabusid peotäie põllulilledega. Mina võtsin vaikselt sisse koha söögilaua taga ja hakkasin punuma pruudipärga. Sai seda mõne vallalise neiu pähegi proovitud, et kas ikka on õige suurus :)

Peigmees samal ajal tegeles maisemate probleemidega. Meie pisike pojake oli lõpuks kogu trallist väsinud ja tahtis emmet või issit kaissu. 10 minuti pärast oli ta uinunud ja keegi ei pannud tähelegi et peigmees ära käis. Siis mulle meenuski – lapsed. Ma polnud neid tegelikult terve õhtu jooksul tähele pannud. Peoplatsist veidi eemal asus grillimaja. Seal tegeles ja meisterdas lastega selleks spetsiaalselt kohale tulnud inimene. Ise mul ei õnnestunud teda kordagi näha, aga lapsed olid kõik hoos. Eriti tänulikud olid mulle pärast lapsevanemad, kes tänu lapsehoidjale said ka ise pidu nautida. See, kas lapsed tohivad või ei tohi pulma tulla, ei olnud meile kunagi probleemiks ja küsimuseks. Selge oli, et meie oma lapsel on seda lõbusam, kui ka teisi lapsi on. Lõpuks oli lapsi 10 ja ma otsustasin et oma südamerahuks peab neile ka mingit tegevust organiseerima.

Kui laps magas siis oligi aeg täpselt kingituste jagamiseks. Kõigepealt kuulasime mis tulemuseni jõudsid meditsiinitöötajad. Näiteks parim tuksuja oli ilusa suure kõhuga sõbranna, kellel pidavat kõhu sees turbomootor olema ja seetõttu on ta kõva tuksuja.

Kuulasime ka mida sulesepp oli kokku kirjutanud. Tegu oli väga vaimuka luuletusega. See käsikiri leiab koha meie pulma-mälestustekastis.

Kinkisime vanematele korraliku fotoalbumi, kus pool albumit oli täis meie kasvamise lugu. Kõigepealt ühel leheküljepoolel peigmehe pildid ja teisel pool pruudipildid sünnist kuni kokkusaamiseni ja sealt juba ühised pildid kuni pulmadeni. Pool albumit jäi tühjaks ja seda meelega, et saaks ikka pulmapilte pärast sinna sisse panna. Minu mehele tähtsale inimesele kinkisime veel ühe väikese kristallist kellukese lihtsate tänusõnadega. Üldse tahtsime kogu piduliku tänamise juures hoida võimalikult lihtsalt joont. Ei mingit pisaratest voolavat tänukõne vaid üks lihtne aga sügavamõtteline luuletus ja lihtne aga väga südamest lause „Ma tänan sind!“ Üldse tegime natuke teistpidi. Kuna oleme koos olnud 8 aastat, neist koos elanud 7 aastat ja meil on 3,5 aastane poeg, siis oleks olnud minu silmis imelik tänada vanemaid tehtud töö eest ja öelda, et nüüd ma astun ellu. Olen seda elu juba palju aastaid elanud. Pigem tänasime vastastikku teineteise vanemaid. Selle eest , et nad meid oma perre on lubanud ja et nii hea poja/tütre on kasvatanud. Aga see luuletus. Võtsin abiks sõbranna, kes teab palju eesti luulest. No ja tulemus nullilähedane. Eesti luuletajad ei suuda kirjutada ühtegi tänu sõna või koduluuletust ilma suurema soigumiseta, kui kehva ikka kõik on. Samas tahtsin ka midagi uut. Mis ei oleks väga kulunud. Valitud sai lõpuks selline luuletus:

TEED
Olivia Saar

Palju on maid. Veel rohkem on teid, keegi ei jõuagi lugeda neid. Ei neile jõuta nimesid anda ega neid kõiki kaardile kanda. Teed aina lähevad, looklevad, ruttavad, mõned on võõrad ja mõned on tuttavad. Mõned on auklikud, kivisid täis, mõnel kui siledal põrandal käid. Mõned on sirged kui asfaldist nooled, kutsuvad rändama igale poole, mõned kui käänlevad, väänlevad ussid, kurvides karjuvad vankrid ja bussid. Palju on teid, mis käia meil vaja. Vaata, seal saadab sind tuledes maja. Lähed ja astud, ent tulesid veel ikka on näha hämaral teel, ikka veel paistab kellegi käsi: lehvitab, lehvitab, ära ei väsi! See oli kodu ja kodutee, kõigile kõige tuttavam tee. Kui tänusõnad ja tänu kallid olid edasi antud oli aeg torti lõigata. Nagu ikka – emadele, isale, vanaemadele ja siis endale. Ikka amps peigmehele ja amps pruudile. Tort maitses hästi ja mõnus soe kohvi juba pisut niiske ja jaheda öö juurde oli eriti mõnus. Ometi külm ei olnud. Minu salliotsingud olid olnud asjatud. Korra panin õlgadele ja juba see sall kuhugi pingiservale minust maha jäi.

20 minutit kohvi ja tordi jaoks – viimased katsed pruuti röövida. Tegin ka pruudivalvuritele pinget tõstest seelikusaba üles ja pistsin koos varastega jooksu, aga näha oli, et eks nad tegelikult on turvalises kauguses ja peagi mul sabas. Kuhu ma ikka nende kontsakingadega lipata jõudsin, aga vargad said pinget ja valvurid veel viimasel hetkel väikese äratuse. Samal ajal käis minu pulmakorraldaja (www.koduhaldjas.ee) ringi mikrofoniga ja võttis veel viimased intervjuud. See oli ja tuleb mulle siis üllatusena. Nagu ma arusaan intervjueerisid nad pulmavideo tarbeks mõnusaid võtmeisikuid ja kogusid filmilindile tervitusi.

Pruutkleit juba anus mind, et ma ta mugavama kleidi vastu välja vahetaksin. Tal oli vaja veel viimane etteaste teha – pruudipärg. Nagu eelnevalt räägitud – pärja punusin ma ise, uuele peiule oli must kübar mille sisse on kirjutatud kuupäev ja meie nimed ning piisavalt ruumi uute nimede jaoks. Kogu pulmarahvas võttis ringi ja uhke pruudipärja läks lahti. See on alati nii võimas kui terve rõõmus seltskond koos midagi teeb. Jalutasime ringi keskel ja ärritasime vallalisi. Head näod olid ikka neil peas kui kavala näoga nende juurde astusime … ja siis jälle ära… lõpuks tõenäoline järgmine pulmapaar sai viimase salmi ajal pähe pärja ja kaabu. Aplaus ja kibe. .. mina sain minna kleiti vahetama, aga pidu polnud veel kaugeltki otsas… kavas oli veel 2 bändivooru ja 1 isamehevoor.

Pulmablogi IV

Seekordses õnnitluste rivis ei olnud enam härdaid punaseid nutetud silmi vaid meeleolu oli juba lõbusam .Pulmaraadio oli teepeal oma töö teinud ja inimesed juba kergele peolainele lülitanud. Isamees Meelis Muhu oli ka oma rolli täielikult sisse elanud. Inimesed lõid kokku klaase ja pistsid oma kingitused n.ö. postkasti, kus nad said valida, kas toetavad pruudi shopingut, peigmehe kalavarustust või uusi kumme autole. Noh eks kõik teadsid tegelikult, et raha läheb hoopis pulmareisiks. Võin öelda et võitjaks osutus peigmehe kalavarustus ja kaotajaks jäi pruudi shoping.

Toimus ka mäng „Mis värvi on armastus“ selle tulemusena valmis meile raami sees kaunis pilt, mille joonistasid meile koos kõik külalised. See kunstiteos leidis koha meie praeguses kodus ja leiab koha ka kõikides meie järgnevates kodudes.

Oli aeg asuda sööma. Kaunid neiud rahvalikes riietes hakkasid toitu lauale tootma. Mõnusas reheahjus valmistatud toidud olid klassikalised ja väga maitsvad. Minu söögiisu aga polnud siiski veel endine. Pool kartulit ja pool tükki liha – peale lusikatäis kapsast. Inimesed olid vait ja sõid. Tundus, et nende isul pole viga midagi. Mõnus oli neid vaadata. Kallis kaasa sosistas imetlusega:

„Vaata kallis, need inimesed on siia tulnud meie pärast. Need ongi meie inimesed“ .

Kui esimene suurem nälg oli kustutatud, võttis juhtimise üle isamees. Oli aeg tuttavaks saada. Sujuvale peole aitasid kaasa ka kohakaardid, mis aitas hästi seltskondi miksida. Erinevate seltskondade ristumispunktidesse sai pandud kas kahte seltskonda ühendavad inimesed või lihtsalt jutukad naljamehed. Esimesena siis tegi Meelis mõnusa tutvumismängu, kus pandi proovile ka külaliste teadmised pruutpaari kohta. Toimus pulmaküünla põlema panemine.

Tutvus tehtud – oli aeg pulmaameteid jagada.

Pitsat – peaaegu kõik olid õhtuks kenasti märgistatud,

2 pruudivalvurit - nende nimesid hüüdes kostus üks suur nurin ja vandumine, nagu ma olin arvanud said valvuriteks kõige tõenäolisemad vargad . edasipidi tegid nad oma tööd väga tõhusalt. Nad ei lahkunud minu sabast kunagi. Pealegi oli minu kleit paras pruudilukk. Nii kui hakati kiiremalt kaasa tirima, oli kleit jalgade all kinni… nii ma ühe korra selili lendasingi. Ainus võimalus oli seega minuga koostööd teha ja ka see ei õnnestunud. Valvurid tegid oma tööd kindlameelselt.

Lipuvalvur – Luhtres oli lipule hea oma koht. Näidati ette ka lõbusad püksid, mida lipuvalvur kandma pidi, kui lipp pihta pannakse.

Kratid – kratis kogusid kokku kõik mis ripakil. Keskööl toimus kogutud kauba lunastamine.

Röökur – röökis igakord kui midagi varastati või miskit toimus

Toostimeister – tõstis tooste.

Sulesepp – kirjutas luuletuse pruutpaarile

Meditsiinitöötajad – doktor ja medõde kiljatasid rõõmust kui said kätte oma arstipauna. Tequila, sool, sidrun, kuuldetoru ja digikraadiklaas. Mõõtsid kes on kuumi ja kes on coolim ja ravisid vastavate rohtudega kõiki külalisi. Oma tööd tegid nad äärmise hoolega. Parim hetk oli kui nad minu ämma ravisid. See käis nii kiirelt.

Peale ametite jagamist toimus pulmaloterii, kus eesti vanasõnad jagati pooleks ja igaüks pidi rahva seest otsima oma vanasõnale teist poolt. See andis rahval võimaluse ennast liigutada ja veelkord seguneda.

Oli aeg tantsima asuda. Muusika tuli avavalsiks meil plaadipealt. http://nz.youtube.com/watch?v=HkGS263lGsQ

Tantsukursusel me ei käinud aga valss tuleb meil välja küll. Oli väga mõnus tantsu keerutada. Järjest sügavam rahu puges hinge.

Ja kui valsilugu läbi läks lahti tants ja trall. Sleepwalkers oli just see, mida me vajasime. Mõnus rockroll läbi õhtu. Neli meest. Päris trummid, soolokitarr. Kõik lood olid vähemalt meile teada ja tuntud. Sai ikka kõvasti rokitud. See oli ansambel, mis oli meie nägu.

Vahepeal tahtis peigmees oma ema tantsule paluda ja minul avanes võimalus vana hea sõber tantsima võtta. Sõber oli ka ühtlasi lipuvalvur ja järsku pistis röökur kisama… efektselt oli vardast läinud pulmalipp. Ja lipuvalvur saigi edaspidi kanda kauneid lillelisi pitsiga pükse. Ja tema oma püksid tõmmati lipu asemel vardasse.

Peale esimest bändivooru toimus taaskord mänguvoor. Seekord pandi proovile pruutpaar. Väike küsimuste voor, et välja selgitada, kui hästi noorpaar teineteist tunneb. Järgnes pulmabingo, kus osalejad püüdsid kuute auhinda, mille sisu ja vormi nad ei teadnud. Iga auhinna juurde oli kirjutatud lõbus luuletus, mille nad ette lugesid. Auhinnad olid:

1. Peigmehe Ämma marineeritud angerjad

2. Pruudi ämma kaunis käsitöö

3. Peigmehe äia jahitud põdra vorst

4. Peigmehe vanaema marineeritud kurgid

5. Pruudi ja peigmehe lõõgastuspakett: pruudi lemmik muusika, peigmehe lemmikraamat ja pudel head veini.

6. Pannkoogi õhtu pruutpaariga – joogid võitjalt pannkoogid pruutpaarilt

7. Pulmaviin

Aeg oli krattidel oma pantide eest luna küsida. Luna tuli muidugi pruutpaarile. Ma olin selle osa täiesti unustanud ja see oli vägagi ettevalmistamata. Aga mul oli õnne, et mõistus töötas jälle ja kahepeale saime piuga ilusti ka selles välja tulla. Kratid olid kogunud 4 erinevat varandust. Ja nende lunastamiseks toimusid järgmised tegevused:

1. Hommikune äratus

2. Mees pidi hoolitsema, et tema naine saaks õhtu läbi tantsida alati kui ta soovib

3. Neiu pidi hoolitsema et kõik tema sugulased saaksid jõuludeajal postkaardi

4. Vot just siin sai mõte otsa… aga selgus et polegi vaja mõelda… härrasmees teatas , et temal on endal ettepanek. Tema tahab tõsta toosti…

See oli tegelikult üks armsamaid hetki, terve peo jooksul. Tõsteti toost kõikide emade auks, nii et mehed tõusid püsti ja kõik naised istusid. Väga pühalik hetk oli.

Toimus taaskord bändivoor, et edasi minna veidi pidulikuma osaga.

Pulmablogi III

Esimene tunne oli et seda rahvast on ju nii palju. Kellelegi otsa vaadata ei saanud. Muidu oleks silmad vett täis olnud. See oli ka ainuke vesisem hetk minu laulatuse jooksul. Tseremoonia oli kaunis. Kõike oli parasjagu. Armsad solistid esitasid meile lauluõpetaja poolt valitud lugusid ja ka meie enda poolt valitud kirikulaule. Mäletan kõike. Kogu oma naabrimehest kirikuõpetaja kõnet, tema mõnusat ja muhedat olekut, vaatasin külalisi ja rahustasin kallist kaasat, kes muretses pidevalt kas ja kuidas ma kleidiga astuda saan. Kõik sujus ideaalselt. Kõige südamlikum oli sõrmuste vahetamine ja seal juures vande andmine. Vanne ise oli väga lihtne ja ilus:

„Taavi, võta see sõrmus ja kanna seda minu armastuse ja truuduse märgina“

Just see, miks me siia olime tulnud. Olime koos elanud juba 7 aastat. Meil on 3 aastane poeg. Oleme koos olnud nii heas kui halvas , nii õnnes kui õnnetuses, aga puudu oli veel see sümbol ja see märk. Ühine nimi.

Tseremoonia lõppedes kogusime lilli ja õnnitlusi, kallisid ja komplimente. Tegime pilti. Hinges oli nüüd rahu ja … liblikad enam sedasi ei piinanud. Ka väsimus oli kadunud.

Kõikidele autodele jagati pulmalindid. Üks valge ja üks peenike punane. Et hoida ikka läbivat teemat – valge kerge punasega.

Istusime oma autosse ja hakkas pulmasõit pihta. Esimene teeotsa vasakule ja põmm…. Nöör oli ette tõmmatud. Ei saanudki kaugemale. Naabripoisid olid meid kinni pidanud. Nad olid väga armsad. Pisut ujedad, aga püüdlikud. Peigmees lõhkus paku, kahepeale mähkisime nuku, pruut lõi vardal sukasilmad. Kinnipidajad said omale spetsiaalsete siltidega pulmaviina, mille oli joonistanud tuttav kunstnik.

Sõitsime edasi… pööre vasakule – pööre paremale, pööre vasakule ja põmm… nöör eest. Sõbranna ema mängis akordionit, tuttav muusik kitarril. Rahvariides neiud kutsusid meid autost välja. Muusika ja laulu saatel tuli jälle ülesandeid täita. Sidusime lipsusõlme, disainisime üksteisele kääridega pesu. Pruut viskas sangpommi, mis nägi välja nagu 50 kg. Aga kaalus vast tegeliku 100g. Peigmees sõprade abiga pidi hiigelsuure kirvega raiuma imepisikest puutoigast. Peaaegu vist kõik mõtlesin ma … keerasin ennast ringi ja minu seljataga oli…. LEHM… päris ehtne Mustik. Ulatati veel mulle kindad et hakka nüüd lüpsma … Mina ?.... selle kleidiga :D ? aga siis juba hüüdis ämm eemalt „AITA TULE SIIA!“ selgus et ämm oli kogu trallist eelnevalt teadlik ja onunaisega kokkulepped sõlminud. Onunaine tuli tegi töö ära - väike valss ja laul ja sõit võis edasi minna. Auto taha seoti veel kilukarbid, et koliseks ikka nii nagu päris. Kinnipidajatele jagati taas spetsiaalviina ja ämma oli kokku pannud ka väikese suupiste korvikese – silmud, angerjad jms.

Kui olime jõudnud Kasari sillani toimus plaaniline peatus. Minu vana nimi oli vaja ära saata. Ämm oli mereäärest korjanud viis kivi. Täpselt nii palju kui on tähti minu eelmises perekonnanimes. Isamees kutsus kokku kõik Tädid ja onud ja veel kaks onulast, kes kõik sünnipäraselt kannavad minu eelmist nime. Ja kõik koos viskasid nad nimetähed vetesügavusse. Sellel hetkel hakkas isegi kahju.

Nii kaua kui meie fotograafiga sillal veel paar ilupilti tegime jagati külalistele meie pulmaraadio plaadid. Need olid siis meie lemmiklood ja vahele meie kommentaarid. Selline Ave ja Taavi pulmaraadio saade. See aitas järgnevat 60 km. Pulmarongi lõbustada ja kõik said ühes rütmis Märjamaa poole liikuda. Olles juba peaaegu Luhtre talu juures… Põmm… nöör ees… Teepeal olid jänes, karu ja rebane. Palusid omale möödapääsu luba lunastada. Taaskord akordioni muusika ja laulu saatel saagisime kahemehe saega puud, õmblesime rebasele kinnastega kanapüügi koti, panime kokku hakklihamasina, riietasime karupoja. Ka nemad said suupisteid ja viina ja möödapääsuluba oli lunastatud. Pööre vasakule ja kõht juba ütles, et varsti saab süüa… talu paistis… ja põmm… nöör ees.

Peigmees raius pakku, pruut mähkis titte. Saime talult kingiks õnnetoova hobuseraua.

Toimus parkimine ja šampuselauaga võis alustada pidu.

Pulmablogi II

Hommik oli raske. Liblikad lendasid ikka veel kõhus ja uni oli tappev. Söögiisu – puudus täielikult. Võtsin vastu targa otsuse kohvist loobuda ja jõin hoopis tassitäie palderjani teed. Oleks tegelikult pidanud sellest alustama juba eelneval õhtul. See tõi kaasa pisut liblikate vähenemise ja veel suurema une. Ja siis asjad kotti ja juuksurisse. Võtsin oma lilleneiud sinna kaasa. Minu otsus nimelt oli , et lilleneiudeks saavad minu kaks head sõbrantsi. See oleks nagu kerge miks ameerikalikust pruutneitsite teemast ja traditsioonilisest eesti lilleneiust. Kuigi jah vanades Eesti rahvakommetes oli ka pruutneitsid täitsa olemas.

Igaljuhul nemad olid mulle toeks ja abiks juuksuris. Üritasid mulle ka midagi sisse sööta. Pool banaani ja 1 kurgisaia amps oli maksimum. Lõpuks riskisin ka kohvi juua. See äratas pisut üles. Samuti aitas ka külm vesi. Unistasin kuidas saan pulmaautos pisut silma looja lasta. Siis aga teatas Mariann – minu juuksur – et selle unistuse võin ma unustada, sest ma ei saa pead toetada vastu seljatuge. Kõige raskem oli meigi tegemine. Koguaeg pidi silmad kinni panema. Ja kui silmad olid kinni, siis oli uni ka jälle tagasi.

Aga Hairhousi inimesed olid toredad. Kogu minu seltskond tundis ennast seal taaskord vabalt. Kuna laupäeval on salong kinni, siis lõbustasid nad ennast seal juuskurimängudega tehes üksteisele soenguid ja kuulasid kõrvad kikkis ka proffide soovitusi. Mingil hetkel tajusin aga et peigmees juba helistab närviliselt iga kümne minuti tagant. Selgus tõsiasi, et taaskord oleme ajas üle läinud. Andsin talle järjest ülesandeid, mida ta veel muretsema peab ja kuhu minema peab. Lõpuks kleit selga ja valmis ma olin. Neiud pingutasid korsetipaelad, juuksur lasi viimased lakikuhjad, jumestaja puuderdas õlad.

Saabus peigmees, kes nägi välja väga shikk ja õnnelik. Kimp oli lihtsalt super. Florist oli tabanud iga minu mõtte. Ei olnud väga klassikaline, aga väga esilekerkiv ka mitte. Lilleait oli suutnud 10 minutiga tabada kogu minu iseloomu. Läksime välja. Seal ootas minu tädimees koos minu onu autoga. Nimelt pulmaauto oli piisvalt vana,et võtta ette Lihula-Tallinn – Lihula reisi. Niisiis oli mul 2 pulmaautot. Üks moodne mersu ja teine vana packard. Mersus tagaistme hõivasin oma laia kleidiga mina. Suutsin isegi otsaesise toetada käele ja pisut silma kinni panna, aga uni hakkas kaduma. Hea huumori ja koleda eesti tümpsu saatel sõitsin Lihula poole. Tümpsuplaati ei osanud keegi kuidagi vahetada :P . Peigmees kirjutas teepeal veel mõned raadio plaadid J.

Olime peaaegu graafikus. Oleksime jõudnud täpselt kaheks pildistama kui aga ei oleks tekkinud mul tungiv vajadus WC-sse minna. Hakkasin mõtlema, et kuhu minna. Koju ei saanud minna – hoovoli autosid täis. Paljud külalised olid otsustanud varem kohale minna, et Lihulas ennast riidesse panna. Kultuurimajja?!!… kinni!!!… siis meenus… vanaema… sõitsime minu vanaema juurde. Sain oma suure kleidiga edukalt WC-s käidud. Ei olnud see üldse nii raske. Vahetasin vanaemaga 2 sõna juttu ja läksin fotograafi otsima. Kõigepealt teatas ta, et ta on kirikus. Läksin sinna. Oh… kõik oli imeilus. Uksel kohtasin oma kunagist muusikaõpetajat. Ta on minu elus väga olulist rolli mänginud ja minu õnneks võttis ta vastu minu ema pakkumise, korraldada minu laulatuseks muusika. Korjasin kokku esimesed komplimendid ja rahustasin teda, et küll ta hakkama saab. Kuulsin et fotograaf oli hoopis parki suundunud.

Pargis kohtsingi Urmasega. Hakkasin taipama, et sellel päeval on minu ümber suures koguses võrratuid inimesi. Kõik teevad oma tööd hingega. Fotosessioonile pargis lisandusid ka lilleneiud ja minu imeilus poeg. Lõpuks tuli kohale ka minu teine pulmaauto. Sõbranna õde oli selle kaunistanud valgete liblikatega ja sisse oli suurele rabarberilehele pandud mõnusad kodused kirsid. See andis taas tunde, et inimene on teinud pisut teise tundega seda tööd, kui lihtsalt tööpärast.

Fotosessioon jätkus autoga mõisa ees ja pärast veel linnusevaremetes. Mida edasi seda tuimemaks muutus minu pilk. Mõtted liikusid ainult laulatuse suunas ja kell oli jälle armutu. Saatsime lõpuks fotograafi kirikusse ja läksime ise kiirelt surnuaiast läbi. Panime minu vanaisade ja vanaema hauale küünlad.

Kiirelt küünlad põlema ja kiriku poole. Kõik käis kiirelt. Eemalt lehvitad veel isamees, kes andis oma naeratusega märku, et kõik on kontrolli all. Kirikuõpetajaga vahetasime kaks sõna juttu ja hakkasimegi altari poole liikuma.

Pulmapäev I osa

Võibolla peaks selle imelise päeva kirjeldust alustama hoopis ettevalmistustest, mis toimusid paar päeva enne pulmi. Väga kiireks läks juba paar päeva enne pulmi. Kuna olin nendele päevadele planeerinud ka nii mõnedki iluprotseduurid, siis just see oli minu ainsaks puhkuseks. Neljapäeval oli vaja ära pakkida kõik asjad, et reede hommikul esimese asjana Märjamaa poole sõita. Suurim peavalu tekitaja oli pulmaraadio. Millega täpsemalt tegu selgub hiljem, aga selle ettevalmistusega olime niigi hiljaks jäänud ja asjade pakkimine võttis nii palju aega, et toimus veel neljapäevalgi pikk arutelu, kas mitte üldse loobuda sellest mõttest. Kallis tulevane kaasa aitas siis mul hoopis pakkida ja kui mina magama läksin, tegi vaikselt siiski ka raadiot edasi. Hommikul, aga teatas, et pool raadiost siiski mingil põhjusel ei salvestunud ja et tuleb täna õhtul edasi teha, kui Märjamaalt tagasi oleme. Aga tema ei teadnud seda mida teadsin mina.

Peigmehe sõpradel oli plaanis reedel õhtul ta paintballi mängima viia. Peigmees oli ammu veendunud et mingit poissmeesteõhtut ei tule. Aga minu ülesandeks oli olla sõbranna juures „kleidiproovis“ kell 16.30, kus siis sõbrad lähevad peigmehe „õlle järgi“ ja nii ta „ära varastataksegi“. Reede hommik algas siis minul küünetehnikuga, veel viimased asjad kokku ja Märjamaa poole. Aeg ei olnud armuline. Kell muudkui tiksus. Olime graafikust paari tunniga maas. Märjamaal vahetasime autod, et sõber saaks minu isa autoga järgmine päev Tallinnast Märjamaale tordi tuua. Nii, et logistika nägi ette , et oma auto ja poja anname Märjamaal minu isale ja vastu saame tema auto, millega on sõbral mugavam laupäeval torti transportida. Õnneks läks Märjamaal kiiresti. Olin ka kaasa võtnud sülearvuti, mis aitas mul autos selgeks õppida kogu raadiotegemise oskused – vabandus oli hea – milleks aega raisata. Tallinnasse jõudsime kui kell oli juba neli läbi. Ainus mõte oli peas, et nüüd ruttu tuppa, kõik asjad kaasa, mis veel tegemata ja sõbranna juurde ….

Jõudsime kodu juurde ja …. „Kus on võtmed?“ No muidugi – minu võtmed jäid tuppa käekotti ja mehevõtmed jäid autosse, mis Märjamaal isa kätte läks. Kurat…

Kuna toas oli ka minu rahakott, siis kutsusime lukuabi. Pool tunnikest ja olimegi toas. Sõbranna juurde jõudmisega olime muidugi hiljaks jäänud… aga selle aja peale olid mehe sõbrad meie kodujuurde jõudnud ja lükkasid härra pidulikult autosse… ta veel hüüdis aknast mulle kuidas lõplike faile salvestada tuleb ja läinud ta oligi…

Mina siiski pakkisin tegemata asjad kohvrisse ja läksime sõbranna juurde, kus usin meeskond oli abiks laululehtede lõikamisel, pulmakava sidumisel, kohvrimeisterdamisel ja mina siis tegelesin ikka selle neetud raadioga. Kell lähenes juba südaööle ja ma ei olnud suutnud veel ühtegi korralikku plaati kirjutada. Siis saabusid noormehed dušši alla ja sain peigmehel sabast kinni, kes andis raadiole viimase lihvi ja läks edasi väiksele õllele.

Kell oli pool kaks kui lõpetasin ettevalmistused. Hinge tekkis rahu… huh… kõik on valmis. Silmad vajusid tinaraskelt kinni… kui nüüd peigmees ka elusalt koju tuleks. …. Magasin pool tunnikest sügavat und kui kuulsin kuidas uksest astus sisse minu tulevane. Nii korras – ka tea on kodus… homne päev võib tulla…. Kurat….

Saabus totaalne pingelangus ja samaaegselt totaalne pingetõus. Kõik hakkas sees keerama. Õhku enam ei olnud. Minu tugevad närvid ütlesid üles. Just nüüd kui mul neid kõige rohkem vaja oli J. Ei tea tegelikult tänaseni millest see tingitud oli. Kas pigem pinge langusest, või pigem pinge tõusust… Vähkresin voodis kuni kella kuueni. Iga tunni aja tagant oli kindel äratus. Silmad lahti – wc-sse - klaas vett ja magama tagasi… vahepeal turgutasin ennast homöopaatiliste terakestega, mis aitasid kaasa pisukesele rahunemisele ja kinkis hommikuks hea une ja siis kui vaatasin mõnusat unenägu tirises telefon… aeg oli ärgata.

Detailid

Valmimas on veel viimased pisiasjad... siin on näiteks nimekaardid:

Juba sügisel ma teadsin, et selle riski ma võtan, et kleidi omale Hiinast tellin. Pidevalt vaatasin erinevaid kleiti. tekkis lemmik - järgmine nädal juba uus. Olin juba lootuse kaotanud et minu püsimatu hing ei jäägi ühegi kleidiga lõpuni rahule.

Ja siis järsu jäi see mulle silma – kus ta varem oli olnud? Teadsin täpselt. See ongi see. Käisin veel ka sõbrannadega kleidipäeval . Lasin Koduhaldjal korraldada omale armsa kleidiproovimise. Üle ühe salongi mul vaja ei läinud. Pulmakorraldaja leppis eelnevalt kleidiproovimiseks aja kokku. Proovisin 5 erinevat mudelit. Kõik kinnitas mulle, et olen teinud õige valiku. Pealegi sain aru, et juhul kui peaks juhtuma kõige hullem, siis kleidita ma ei jää – saan ka Anna-Bellast omale kleidi.
Käisin sõbrantsidega kinos ja peale seda sõbranna poole, kes mind mõõtis. Siinkohal minu soovitus – pange hästi tähele mida te täpselt mõõtma peate, kas kingad jalas või jalast ära jms..
Numbrid paberil kirjutasin Landyle kirja. Andis mulle variandi n.ö. e-bay väliselt kleit osta soodus hinnaga. Kui juba riskida, siis mis seal ikka… tellisin kleidi ära ja jäin ootele.
Kui oli 31 päeva möödas sain teate et kleit pandi just teele. Arvestasin veel 7 päevaga. Läks aga hoopis 2. Ühel õhtul , töölt tulles, helistati ja teatati, et mulle on pakk Hiinast. Arvasin , et see on alusseelik. Olin ka selle e-bay-st tellinud. Pakk käes olin just teel sõbranna juurde ja avasin pakki… oh seda imestust kui tükike punast kangast paistma hakkas. Sain aru et see oligi see MINU KLEIT…
Sõbranna juures proovisime kohe selga. Kõik oli ideaalne. Õmblused, tikandid, värv, kangas…. Südames oli rahu… nii ju pidigi minema… minust saab ilus pruut!

Peaaegu kuu aega on aega. Palju on tehtud ja veel rohkem on teha.

Ära oli ka selline oluline üritus, nagu proovisoeng ja proovimeik J see oli väga lahe päev sest sõbrannad tulid minuga nõuandvaks seltskonnaks kaasa ja sellest kujunes mõnus pärastlõuna juuksurisalongis koos maasikate ja veiniga J

Valisin ka lilleseadja, ning tellisin ära pruudikimbu. See käis kähku. 10 minutit taaskord ja me mõlemad saime teineteisest täpselt aru, mis mulle sobib. Kimp tuleb hästi lihtne ja valgetest lilledest – erinevatest ja mitte nii traditsioonilistest.

Valmisid sõrmused:

Valmisid ametimärgid….

Kutsed läksid laiali:

Valmis pulmalipp

Toimus ära leer:

Aga teha on veel palju… isegi liiga palju… kuu lõpp tuleb maru tihe… :S

Ülikonna valmine

jah märk sellest et kutsed liiguvad oma omanikeni tänud juba tõesti varajastele registreerujatele

Aga täna toimus vist murranguline pööre pulmadega seoses

Õigemini peigmehe riietumisega seoses...

Oli plaan kaasata kuidagi meheõde, et ta aitkaks kukekesele heledat ülikonda otsida... ja meheõde kaasas oma korda oma kukekese, kes on tark ja erudeeritud ja suutis poes mulle 2 lausega selgeks teha, mis on parim ja miks... 10 minuti pärast maksis kukeke juba sissemaksu

esiteks siis laenutame... ja teiseks... on tegu hoopis millegi mitte väga tavapärasega aga jätaks ehk siinkohal ka üllatusmomenti

Mind muidugi võlub see ,et tegu on igati etiketipärase riietusega, sobib minu kukekesele imehästi - ei ole väga trendikas/moodne vaid pigem siis selline vana klassika... ja mis veel oluline... laenutusega hoiame kokku suure hunniku raha :D:D:D

Igaljuhul mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle see mõte meeldib... hea kui on maapeal tarku inimesi...
_________________

Kleidivalimine

Nooh – korraga on kõik asjad liikvele läinud. Aega on maru vähe – teha on palju …
Esiteks – saime sõrmused kätte. Lasime kohe ära ka graveerida. Nüüd kallis tulevane on need minu eest ära peitnud  aga ma olin väga rahul nendega. Võiks pilti teha ja näidata aga esiteks pole kaamerat ja teiseks pole sõrmuseid
Ühel päeval sai tehtud kõva ajurünnakut – välja on valitud oksjonikingid ja pulmaametid – märgidki said tellitud. See oli kõvem töö kui ma arvata oskasin.
Kutsed lähevad kõik homme posti. Siis saavad nad helistama hakata. Loodetavasti alustatakse varakult ja ei jää kõik viimsele päevale. Käisin täna sõbrannaga pulmakohas ööbimist kaardistamas. Et kes ja kuhu ja kuidas mahub. Tuli kohe mure hinge. Pean ikka paluma nii mõnelgi telki minna. Lihtsalt arvan et neil on seal mugavam kui tubades võõrastega koos. Samas üks minu eeldus oli et inimesed ei peaks telkima  ja näe nüüd ikka … oleneb muidugi palju ära ütlejaid on või kes õhtul koju sõidavad …
Ja siis oli mul ka üks tore päev sõbrannadega – www.gaagala.com/Avekleidivalimine
Käisime proovimas erinevaid lõikeid et mis siis mulle sobiks. Peale seda läksime lõunatama kohvikusse ja siis kinno, kus vaatasime ühte pulmakomöödiat sõbrantsidega 
Pop-corn kõhus suundusin ühe sõbrannaga pesupoodi – sai ka pesu valitud kleidi juurde . Ja õhtu lõppes sõbranna juures suupistete ja unelmate pulma otseülekandega – ehtne tüdrukute päev … Mul on nii toredad sõbrad … päeva lõppedes üks õmblejahobiline sõbranna mõõtis mu igast ilmakaarsest üle ja esitasin kleidi tellimuse sisse. Täna oligi see päev, kus sai kleidi eest tasutud. Nüüd ainult ootame ja loodame, et ettevõetud risk ennast ära tasub…

Püüame seda autot :) Et oleks õnne selles ettevõtmises palun hoida pöialt :) :) auto oleks ligi 10 korda odavam kui kõik senised nähtud ja oma vormilt ja sisult ideaalilähedane

Küünal ja klaasid

11.03.07

Täna toimus totaalne energiasüst minu pulmade planeeringusse

Hommik algas kui minu koduhaldjas Epu saatis mulle toreda lingi ja sealt hakkasid dekoratsioonide ideed voolama.. alguses mõtlesin et ma ise ei tee suurt midagi aga nüüd on tunne järsku vastupidine... tunnen et saan minimaalsete vahenditega anda oma peole just seda personaalset puudutust..

Siis järsku kargasin püsti ja viisime pulmaküünla silindri ja šampuseklaasid graveerimisse - homme juba saan ehk teile pilti näidata

Ja siis helistas mulle hea sõber tuli mulle järgi, viis mu kontorisse - lasi mul tordi ära tellida lubas ise organiseerida selle juulis pulmakohta ja tõi mu koju tagasi Selgus, et mu üks vanimaid sõpru töötab Bonapartes. Sealt siis sai tellitud 10 kg. valget kohupiima-martsipani iludust.

pilt mille järgi tehakse on selline

07.03.08

Käisime täna shoppamas...

Kõigepealt said valitud sõrmused. kaalusin oma kullavarud üle, see andis ka hea ülevaate, mis on õige ja mis vale kuld. imelik et terve peotäis kulda ja see kattis ainult 3g. 12-st grammist kullast :)

Aga sõrmused said ilusaid. Otsisin, mis ma otsisin, aga kõige sarnasem pilt on vist see. Lihtsalt 3 väiksemat kivi 2 suurema asemel. Ja siis taavile lihtsalt sama ilam kivideta.

Sai veel ühtteist muretsetud. Nagu näiteks küünal ja küünla silinder. Või siis šampuse klaasid. Selline pudi/padi ja nidinodi koguneb :)

Ühel igaval
õhtul, kui mehed tööd tegid, siis sai Kairiga internetis möllatud :)



kuskilt tekkis muuseas mingi teine pruut pildile, kellest ma kuidagi lahti ei saanud :P

28.02.07

Jah mu vanemad käisidki seal ära. Päris hull... selgus muidugi et see oamnik on mingsuguse tuttava või sugulaste tuttav või sugulane. Isa tõmbas tädi kohe liistule... nüüd on isal igaljuhul menüü olemas, mina ei ole seda veel näinud. Ema käis vaatas kõik elektriaugud üle kas kannatab bändi või mitte.

Ansambli osas üritavad nad pidevalt läbirääkimisi pidada... ja mina korduvalt üritan väita, et see ei kuulu vahetamisele ...

Ka nimekirja osas sai pikad läbirääkimised maha peetud. Et keda sisse ja ka, et keda välja... Aga minu vabandus on alati hea... meil on AINULT need inimesed nimekirjas kes meie mõlemaga kuidagi seotud on. Kellega me läbi käime. Lähimad sugulased ja parimad sõbrad. Sedasi oli ka väga lihtne nimekirja kokku panna. Ja kaitsmine veel lihtsam :)

Igaljuhul teatas isa, et menüü osas peab ta siis ise läbirääkimisi edasi... lubas mingit kala sinna juurde viia... ma ei tea küll milleks...

Tegelikult on väga mõnus koos Taaviga asju ajada. Tema võttis nüüd taaskord bändiga suhtlemise üle.

Ja valisime koos pulmareisi sihtkohta... eelarve ütleb meile, et võime seda vabalt planeerima hakata... Varajase rahakoguja rõõmud - ei pea laenu võtmaja saab kingiraha kasutada reisimiseks :)

17.02.08

Ika autootsingu tuhinas. Täna läks minu isa pulmamaja üle vaatama. Eile pidin veenduma, et on ikka üks väga raske perekond mul. Kõik on nii tugevad organiseerijad. Teatavasti 2 kõva kivi head jahu ei tee, aga kui neid kive on lausa kolm? Vähemalt võib isast nii palju kasu olla et ta on kaupleja tüüp... ehk õnnestub tal kuidagi pisut hinnas võita.

Ja kui teie vanaisa pärandas teile väikese Rolls-Roysi, mis hetkel garaažis tolmu kogub, siis andke teada... sest autot meil ikka ei ole...

10.02.08

Täna oli see päev kui sai avaldus sisse viidud . kirikuõpetajaga saab seda varem teha (pool aastat) nüüd on asi ametlik... hakkan kandma teist perekonna nime ja minu pulmad toimuvad 19.07.08 algusega kell 16.00

Kui tõenäoliselt 10-20 aastat tagasi avalduse sisse viimisest hakkab alles korraldustöö pihta, siis minul on juba peaaegu, et kõik valmis. Puudu on siis ainult auto, florist ja tort.

Eks sellist pudi – padi on veel puudu, aga tasapisi saab sellegagi tegeletud. Kuid tagasi nende kolme puuduoleva lüli juurde. Täna tajusin esimest korda seda meeletut hinnatõusu. Kuna pulmad on väljaspool Tallinnat, siis arvuta nii või naapidi, aga auto tuleb ikka ligi (või üle) 10000.- . ma ei tea... autole küll üldse mitte ei raatsi... aga eks ma pean natuke seda seedima ja teenuse peale mõtlema. Võib-olla mu nutikas pea suudab midagi muud välja mõelda. Tuleb lihtsalt silmad lahti teha. Ja eks florist järgneb alles autole sest tema tööks jääb lisaks minu kimbule ning mehe taskukaunistusele autokaunistus.
Ja tort – see on küll kättevõtmise asi, aga arvan ka, et sellega on pisut aega.

Asjad ühesõnaga hakkavad paika loksuma. Meie päevast lahutab mind veel 5 kuud. Ainult 5 kuud. Aga peaks ütlema, et meil on asjade korraldamisega õnne olnud. Rohkelt õnne. Iga asi leiab kuidagi ise enda koha meie plaanides. Loodame, et seda teevad siis ka auto, florist ja tort...

Ja veel – jätsin oma vanematele võimalikult vähe korraldada. Emale jäi siis kiriku kaunistamine ja muusika organiseerimine sinna. Ja nüüd ma lausa kardan. Ega teda eriti ei huvitanud, et mida mina tahan ... õudusunenäos näen vist üleni valge tülliga kaetud kirikut ja puhkpilliorkestrit... Eks peab mõtlema ka strateegiat, kuidas seda kaunistamise asja korraldada. Toon järgmine kord pulmaajakirju emale vaadata eriti üks, kus on lilleseaded .... Tahaks sedasi tagasihoidlikult ju... kirik on niigi ilus koht.

11.01.08

Õppisin eile et häid mõtteid saab täita küll. Tuleb ainult selge visioon luua ja peab olema julgust valitud tee lõpuni käia. Käisime ostsime eile kutsematerjali ära saime täpselt selle ja peaaegu kõik selle, mida me otsisime... Kutse tuli imeilus... Just selline nagu ma olen ettekujutanud Loomulikult ma eeldan et maitsed on erinevad ja see ei pruugi paljude jaoks olla "see", aga minu enda jaoks on see täpselt "SEE"...

Kutsed valmivad vaikselt... tuli välja et see on rohkem meie majas peigmehe töö... temal on täpsem käsi, et kutsed paberist välja lõigata...
_________________

1. 01.08

No ongi see aasta käes...

Muuseas ma olen ikka viimasel ajal täiesti udu... reklaamisime välja et 12 juuli pidu... tegelikult hakkasin bronne kontrollima ja selgus et ikka 19-ndal

27.dets.

Nooh saigi vanematele räägitud. Eks uudiste vastuvõtmise reaktsioonid olid tagant järgi mõledes täiesti ootuspärased. Natuke on vaja veel projekti kaitsta ja selgitustööd teha, aga kuna on tugev projekt, siis selles osas hirmu pole. Ja kleit tuli ka ise minu juurde.

Ja kõik kes on näinud... on rahul... Nii et uuel aastal asume siis tugevamalt tööle. Vaja hakata nipetnäpet asjadega tegelema...

18 november

Rääkisime kirikuõpetajaga.. Kaido Saak. Sama mees, kes Sanderi ristis. Uuest aastast hakkab meile leeri tegema. Ja muuseas selgus, et vähemalt lähiajaloos polegi Kaido Lihula kirikus ühtegi pulma pidanud Küll aga on ta seda teinud mujal, seega ei ole väga roheline selles asjas

4 oktoober

valisime sleepwalkersi.

3 oktoober

Käisime Luhtres kohal ja kõik oli täpselt see. Tunne oli õige. Perenaine oli imetore ja hind ei olegi väga soolane arvestades, et see sisaldab kõike...Olen oma valikuga rahul.. ja pidu katuse alla tundus palju mõnusam kui kambris sees... tulgu või vihma... tähtis on, et meie ja meie kallid sellel päeval saavad koos olla...

magamiskohti pole ka nii palju kui mul tegelikult vaja on... aga tuleb oma pea tööle panna....

Esimene ettemaks on tehtud. Taganemise võimalused vähenevad.

Proovikutse on ka peaaegu et valmis...mõte muutub lihtsalt koguaeg. Nüüd on vaja veel korra minna Epuga kunstipoodi ja ongi esimene proovikas valmis. Kui vaid saaks kuskilt vanu fotonurkasid. Uued moodsad on koledad


järgmised asjad: bänd ja auto.

Juuksuri juures täna sain teada, kes võiks mulle soengu teha. broneerida on mõtekas mingi aprillis ja siis pakuti välja ka kohe variant, et meikar kutsuda sinna ja seal ennast kohe ka valmis panna. Seega üks mure kohe murtud. Kristjan (minu juuksur) oli väga asjalik ja tegi kohe plaanid selgeks, kuidas lõigata ja mismoodi värvida, et suveks ilusaks pikaks kasvaks juuksed ja et neid siis oleks hea soengusse sättida.

auto on tegelikult valitud. Ainult bron. vaja teha. Ja bändi puhul on vaja kahe vahel valida...

Dilemma:

Kas see

www.sleepwalkers.ee/index2.php

või

see

www.biit.ee/purplegang/

11 september

pole miljon aega siia midagi kirjutanud.
Vahepeal käisime Vihula mõisas geopeitust mängimas. Ja koht oli minu jaoks pettumus. Ei tekkinud seda õiget tunnet. Kohe üldse mitte. Aed oli suur ja kuidagi ei suuda haarata, kes seal veel on. Mingid vene noorukid lällasid ja jõid pargis õlut. Üldse, kuidagi ei olnud see tunne. Nüüd sai kiirelt ringi ennast mõeldud ja uueks kohaks on siiski luhtre talu www.luhtre.ee

ainult, et kuupäev muutus. 19.07.08

Ja 1 oktoobriks on vaja meil see koht üle vaadata ja siis sissemakse teha. Natuke süda väriseb selle koha pealt. See on ikkagi väljas. Vaatasin seal tehtud pulmapilte.. inimesed seisid joped seljas, ninad punased peas. Mis siis kui tuleva suve juuli sama külm tuleb? Laupäeval tahaks kohapeale minna ,et siis üle vaadata ja vajadusel saab veel kiiresti jälle ringi mõelda. Vihulat pole ma veel ära ütlenud.

Samas Luhtrega saaks tseremoonia teha Lihulas ja see teeks ka elu tundualt odavamaks ja ilusamaks.

Käisime kohtumas ka pulmaisaga. Pulmaisa Meelis Muhu on täpselt see, mida meie otsime. Kõik asjad on paigas. Kõik vaated ja arusaamad on ühtsed. Kõik klappis. Nüüd on vaja ainult temaga veel ühendust võtta, et siis täpsemalt saada tema käest nimekiri pulmaametite jaoks, nimekiri lauludest laulikusse jms...

Fotograaf sai ka bronnitud. Urmas oli nõus tulema pildistama ja seda siis veel eelmise aasta hindadega. Ehk siis 20% hinnaalandust põhimõtteliselt.

järgmine nädal lähen Mareniga kleidi jahile. Kleiti jahime sõbrannale aga ise siis saan ka natuke Tallinna varudes ringi vaadata.

"Pulmadisco" lood hakkavad kõik ka kokku kogunema. Natuke veel eesti muusikat vaja leida ja võib hakata järjest plaate kirjutama.

Kati lubas kirjutada kutsele luuletuse . vaatasin ringi ja mitte ie tahaks mingit kulunud salmikest teiste kutselt maha kopida, vaid see võiks olla isikupärane ja Kati kirjutised on just täpselt nii isikupärased, kui minul vaja. Ta lubas aidata ka selle kava/lehe/lauliku kujundamisel.

praeguseks aitab... varsti jälle...

Ainus miinus on et siia maani pole ansamblit. kurat...

10 august 2007

huh... bronn Vihulasse 12 juuli on olemas. järgmisena fotograaf ja isamees. Ansambel on selline, et see võib ka muutuda vajadusel.

Ka sõrmuste asja otsustasime ära. Kasutame minu kullatagavarasid. Näiteks passib meil kullakarbis üks jäme kuldkett, mis algselt oli mõeldud üldse Taavile. Minu ema kingitus Egiptuselt. . Igaljuhul kui see kuld on vähegi kuld, siis sellest saavad meie sõrmused. No ja kui see ka pole päris see kuld (kunagi ei või ju nende egiptuse jubinate peale kindel olla) siis mul on veel seda kuldset ja katkist varandust, mis ammu ringisulatamist ootab

aga et siis millised, ka see tuli meil Taaviga kiiresti. Sõrmuste ja ehete suhtes on Taavill hea maitse .Õigemini on minuga sarnane maitse.

matid, kollasest kullast ja minule kiviga.

Homme lähen ka päris pulma. Natuke pelgan minna, sest lähen sinna ilma Taavita. Aga samas... küll mul ka ilma temata seal lõbus on.

Muuseas hakkab ka ettekujutus tekkima ,milline mu pulm kindlasti ei ole. See peaks olema ennekõike armas ja romantiline.

8. august 2007

vot nüüd istun portsu otsas. Olen harjunud et blogides saab ilusasti mõtteid korrastada, aga just nüüd kui mul seda kõige rohkem vaja läheb, on mul see võimalus ära võetud. Noh eks see mu enda kiiks, et oma suuri uudiseid nii vaka all hoian. Kardan, et poolt aastat ma küll vastu ei pea. Mis sa rohkemast ajast räägid. Et milles siis teema? Juba varsti vist mingi nädal aega oleme mina ja Taavi ametlikult kihlatud. See tähendab siis seda, et järgmine suvi tulevad meil ilusad mõnusad pulmad ja kuupäev sai paika pandud. Just just... lõpuks võtsime mõistuse pähe. Mingit suurt põlvili langemist ei olnud ja ettepanek tuli rohkem minu poolt. Hakkasin siin lihtsalt üks päev oma elus plaane tegema, et millal mis asi. Millal uus kodu, millal uus laps.... ja noh tulemus on siis see ,et kui ma pulmitada tahan, siis ongi järgmine suvi suht ainuke võimalus. Ja aasta peaks olema piisav organiseerimise aeg. Isegi mulle. JA Taavi tuli supstik minu mõtetega kaasa. Viskas veel nalja, et ega tal enam pääsu niikui nii pole.

Alustasin siis ennekõike koha otsinguga. Alguses tahtsin Luhtre talu. Aga see osutus palju kallimaks kui keskmised mõisad. JA pidu oleks värskes õhus katuse all. Eesti ilmasid tundes, ei tahaks kuidagi riskida.

Saatsin veel hinnapäringuid sinna ja tänna ja hetkel broneerisin meile Vihula mõisa. Et siis tuleb mõisapulm. Esialgu valisime omale 5 juuli kuupäevaks, aga nüüd selgus, et Vihula on 5-ndal juba broneeritud . Hetkel siis püüan bronnida 12-ndat.

Vihula oli ilus koht, odav koht ja mahutab nii külalised, kui ansambli ühte ruumi ära. Pealegi hetkel tundub ka suhtlemine üks normaalsemaid.

Otsustasime et tasume ka külaliste ööbimise. Ega ta odav ei tule, aga samas nad on meie sõbrad ja perekond ja me tahame, et nad meie peost osa saaksid. Ja seda ilma liigsete sekeldusteta. Ma ei tahaks kuidagi, et keegi peab varem ära minema, sest tal ei ole võimalik tuba üürida. Külalisi tuleb 70 ringis. Tahtsime alguses 40-ga hakkama saada. Aga siis läks süda haledaks, et kuidas me selle ja selle välja jätame.

Ja ansambliga on meil kah raskusi. Ei tahaks kuidagi süldibändi, aga sellist nagu meile meeldiks ei ole. Isegi mitte raha eest. Kuigi hingehinda ka nüüd maksta ei tahaks.

Mulle meeldivad pisiasjad ja tahan et minu pulmad oleksid täis pisiasju. Mõtlesin juba välja kellest saavad lilleneiud ja kes saaksid meie ette roosiõisi loopida. Kaks pisikest 4 aastast tüdrukut .. Üks on minu suguvõsast ja teine on Taavi suguvõsa pesamuna. Ja siis kaks natuke suuremat sugulast lilli hoidma. Üks siis on näiteks minu tädi tütar ja teine on teise tädi tütre tütar. Muuseas selle teise tädi tütrega koos olime me esimese tädi pulmas lilleneiud ja mäletan kui tähtis see minu jaoks oli.

MA pean vist ka asjasse pühendama kalli meheõe, sest tal on üks tutvus, keda mul on hädasti vaja. Pulmaisa nimelt.

Nii et mul on koht olemas ja täna peaks vastus bronni suhtes tulema. Paar bändi kandidaati on ka olemas ja nendele on vaja ainult hinnapäring saata. Jätaksin selle Taavi tööks.

Minu kaks kullamuna sõbrannat teavad ka juba. Aga andsid vaikimisvande! ja on juba abiks organiseerimisel. Üks lubas bändi peale mõtelda. Loomulikult rääkis ta ka juba oma mehele, aga sellega ma vaikselt juba arvestasin. Lubas ka kohe minu emale helistada, aga ma talle ehitan...

Oh läheb esimene jutt liiga pikaks vist.

Eks ma siis kirjutan varsti jälle.

Ahjaa unistan laulatusest.

Aa ja veel. Tunne: nagu pilve peal. Pulmad on nagu narkootikum. Ma ei saa kunagi küllalt nende peale mõtlemisest. Nii kui tuju paha, siis jälle unistama ja ongi naerunägu ees.